Teie ostukorv on tühi.
Narbik nõellehine
Bruckenthalia spiculifolia L.
Narbik, nõellehine või suurepealine - Bruckenthalia spiculifolia.
Kodumaa - Kesk-Euroopa ja Väike-Aasia. Mägedes, subalpiinsetel aasadel ja ülemise vööndi okasmetsades. Igihaljas, kompaktne põõsas, meenutab eerikat (mitte vähem külmakindel kui eerika).
Põõsas kõrgusega kuni 15-20 cm ja diameetriga kuni 50 cm. Rohkelt oksi, peenikesed, ülespoole suunaga. Õied heleroosad, väikesed, rohkelt, aromaatsed kobarõisikud pikkusega 2-3 cm, asetsevad varte tipus. Eestis õitseb augusti keskel. Pikendab tunduvalt kanarbikuaedade õitsemisaega. Hästi kasvab nii päikesepaistel, kui ka poolvarjus.
10 aastaselt on kõrgus 0,2 m, põõsarühma diameeter 27 cm. Vegetatsioon 7.V±8 kuni oktoobri keskpaigani või esimeste külmadeni, 162 ± 3 päeva. Kasvab äärmiselt aeglaselt, igaaastane juurdekasv on 1-1,5 cm. Esimene õitsemine 3 aastaselt, 8.VI ± 4 kuni 26.VI ± 2, korduv õitsemine 10.VII ± 6 kuni 25.IX ± 4, harva 10.Х ± 4. Viljad küpsevad augustist novembrini.
Liik on küllaltki külmakindel, kuid talveperioodiks on parem katta kuuseokstega. Kasvab nii päikesepaistel kui ka poolvarjus.
Agrotehnika: narbik tahab päikesepaistelist kasvukohta, võib lubada kerget poolvarju teiste põõsaste poolt, happelist (рН 4,5 - 5,5) kerget ja kobedat kasvumulda koostisega: turvas, liiv, puukoorekompost või okasmuld arvestuselt 3:1:2. Okasmuld saadakse poollagunenud pealispinnast männikust või kuusemetsast, s.t. mulla ja okaste segu. Turbas ei tohi olla must, vaid pruun või punakaspruun - niinimetatud pealmine kiht, s.t. kõrgsoodest, märgatavate lagunemata sambla ja sootaimestiku osadega. Kui sellist pinnasekihti, mitte vähem kui 40 cm sügavuselt, puistatakse savi peale, siis on soovitav drenaaþ graniitkillustikust või purustatud tellistest. Pinnas pealt multðitakse purustatud okaspuude puukoorega, puulaastudega või saepuruga. Põua ajal kastetakse korralikult.
Paljundamine: seemnetega, põõsaste poolitamisega, võrsikutega. Juurdub 50% suvistest töötlemata pistokstest.
Kasutamine: kanarbikuaedades, alpinaariumites e. kiviktaimlates.
Kodumaa - Kesk-Euroopa ja Väike-Aasia. Mägedes, subalpiinsetel aasadel ja ülemise vööndi okasmetsades. Igihaljas, kompaktne põõsas, meenutab eerikat (mitte vähem külmakindel kui eerika).
Põõsas kõrgusega kuni 15-20 cm ja diameetriga kuni 50 cm. Rohkelt oksi, peenikesed, ülespoole suunaga. Õied heleroosad, väikesed, rohkelt, aromaatsed kobarõisikud pikkusega 2-3 cm, asetsevad varte tipus. Eestis õitseb augusti keskel. Pikendab tunduvalt kanarbikuaedade õitsemisaega. Hästi kasvab nii päikesepaistel, kui ka poolvarjus.
10 aastaselt on kõrgus 0,2 m, põõsarühma diameeter 27 cm. Vegetatsioon 7.V±8 kuni oktoobri keskpaigani või esimeste külmadeni, 162 ± 3 päeva. Kasvab äärmiselt aeglaselt, igaaastane juurdekasv on 1-1,5 cm. Esimene õitsemine 3 aastaselt, 8.VI ± 4 kuni 26.VI ± 2, korduv õitsemine 10.VII ± 6 kuni 25.IX ± 4, harva 10.Х ± 4. Viljad küpsevad augustist novembrini.
Liik on küllaltki külmakindel, kuid talveperioodiks on parem katta kuuseokstega. Kasvab nii päikesepaistel kui ka poolvarjus.
Agrotehnika: narbik tahab päikesepaistelist kasvukohta, võib lubada kerget poolvarju teiste põõsaste poolt, happelist (рН 4,5 - 5,5) kerget ja kobedat kasvumulda koostisega: turvas, liiv, puukoorekompost või okasmuld arvestuselt 3:1:2. Okasmuld saadakse poollagunenud pealispinnast männikust või kuusemetsast, s.t. mulla ja okaste segu. Turbas ei tohi olla must, vaid pruun või punakaspruun - niinimetatud pealmine kiht, s.t. kõrgsoodest, märgatavate lagunemata sambla ja sootaimestiku osadega. Kui sellist pinnasekihti, mitte vähem kui 40 cm sügavuselt, puistatakse savi peale, siis on soovitav drenaaþ graniitkillustikust või purustatud tellistest. Pinnas pealt multðitakse purustatud okaspuude puukoorega, puulaastudega või saepuruga. Põua ajal kastetakse korralikult.
Paljundamine: seemnetega, põõsaste poolitamisega, võrsikutega. Juurdub 50% suvistest töötlemata pistokstest.
Kasutamine: kanarbikuaedades, alpinaariumites e. kiviktaimlates.
Eng.: Spike Heath. Suom: Tähkäkanerva. Sven.: Spik Hed. Bot. syn.: Erica spiculifolia.
